Tänavatel, loomulikult

Vassilissa tuju oli üpris halb, kuna nad pidi järgmisel päeval uuesti edasi liikuma. Seoul oli täitsa kena koht olnud, ära minna väga ei tihanud eks ole. Nüüd siis Lissa tuiskas tusa tujuga mööda tänavaid. Siiski köitis tüdruku tähele panu lõpuks mingi ära eksinud kass, ja ära sõit oli sinna kohta lükatud kuhu unustatud asjad ikka lähevad.

OT: Jeanette.

Jeanine oli tulnud oma kaugetele sugulastele külla, sest ühel neist oli sünnipäev. Need kaugsed sugulased elasid Hiinas. Kahjuks neidisele ei meeldi Hiina. Eriti vana-aasta õhtul. Jeanette läks oma pojaga Seouli, mis polnud väga kaugel Hiinast. Naaberriigid, onju? Nad ostisid kingituse kaugele sugulasele. Pärast seda saatis Jeanine oma poja tagasi Hiinasse. Neidis ise käis mööda linna ringis ning istus ühel tühjal tänaval pingile. Sai puhata.

Jeanine oli pikutama jäänud pingile. Ilus ja vaikne oli siin olnud. Kui ta kuulis kassi nurrumist, siis vaatas ta ringi ning nägi kassi ja noort neiut. Jeanine tõusis pingilt ning läks võõra juurde. Alati on tore uusi sõpru leida. ''Tere,'' ütles neiu kui oli võõra ja kassi juurde tulnud. Ta kükitas, et kassi paitada.

Tore kass. Jaa, seda ta on. ''On see sinu kass?'' küsis neiu muiatades. Pehme kass igastahes. Paitades oli teda väga mõnus ning Jeanette paitas teda veel kord.

''Aga sul on mingeid koduloomi?'' küsis Jeanine uudishimulikult. Endal kahjuks pole. Xavier tahtis ise ka mingit koera, aga seda me vaatame veel. Sünnipäevani on veel aega eks ole.

Jeanine noogutas. Ahah. Koer. ''Mis tõugu kui küsida tohib?'' küsis Jeanette võõralt ja paitas veel kassi ning istus asfaldile maha. Käed ka maas. Kohvi ka. Unustasin mainida ka, et neiul oli kohvi kaasas mida ta lähimast kohvikust kaasa ostis.

Tüdruk noogutas jällegi ja võttis lonkus oma kohvist ja pani selle tagasi maha. ''Mul tahab poiss koera saada,'' ütles Jeanine. Tegelikult ta tahab ise ka salaja koera saada. Peab suurema korteri muretsema. Äh, ei pea. See on liigagi suur. Jeanette tõesti peaks lõpetama oma muretsemise.

''Minu poeg,'' parandas Jeanine ennast. Ega meie kõigi kruvid logisevad. Jeanine rüüpas veel oma kohvi ja võttis siis selle kurikuulsa kassi endale sülle ja paitas teda veel rohkem. Nii pea kohalt, kui kõhu juurest.

''Ta sai 19,'' ütles Jeanine. Päris tore, kuidas emme sai just vana-aasta õhtul 25 ja tema poeg on 19. 6 aastat noorem. Hah. Ei, Xavier on adopteeritud. Neiu naeris kassi tegude peale ning hakkas teda kaisutama.

''25 sain 1. jaanuaril,'' ütles neiu muigega. Jah, vana-aasta õhtud on ikka Jeanetteil vägevad. Eriti kui tal on juubel.

OT: Proovi postitada vähemalt kaks rida. Kuna sul on esimese rea lõpp, siis annan andeks. Järgmine kord on hoiatus.

Süvene pealegi, aga see on loogiline kui ta poeg on adopteeritud. ''Kas ma mainisin, et ta on adopteeritud?'' küsis neiu uuesti üle oma kohvist lonksu võtnud. Muidugi ei oleks loogiline, sest, et siis oleks ta pidanud saama lapse kuue aastaselt.

OT: Okey.

Lissa lõi käega mööda pead. Ei, naine ei olnud seda maininud, tema mälu järgi vähemalt mitte. "Oleks võinud kohe öelda." pomises Vassilissa. Nii oli juba loogiline, palju loogilisem.

''Vabandust,'' vabandas neiu muigega. Ega tõesti vist ei öelnud. Vanuse koha pealt küsis ka Jeanine tema vanust. Kas tal on ka midagi mäluga viga?