Mõnus kohv parandaks tuju

Xavieril oli täna olnud paha tuju. Lambist. Lahe. Tal oli ka plaanis täna videot teha ja selle YouTube'i riputada. Jah, Xavier on natukene kuulsust sealt kogunud. Kui Xavier tuli kodust välja marssis ta otse Starbucksi mis oli paar kvaltarit tema korterist. Jalutada on ka lahe. Kui väsib ära sõidab bussiga edasi. Niimoodi rändas poiss kohvikusse ning ostis sealt kohvi. Tänan, aitäh, oodata ma väga ei viitsi.

Aislinn oli juba päris pikalt mõnda Starbucks'i kohvikut otsinud, oli kohvi isu lihtsalt. Tüdruk oli rahul, et tema otsingud lõpuks vilja kandsid, ta polnud lihtsalt LA's nii palju käinud, ei tundnud seda kohta veel. Julge tüdruk, nagu ta oli, märkas ta Starbucks'is ühte armsat poissi ja tegi temaga kohe juttu. "Tere," lausus tüdruk rahulikult poisi seljataga, et mitte väga ehmatada.

''Hei hei,'' ütles poiss üksluise häälega ning joodes oma kohvit. Nad teevad lihtsalt superkohve siin, no kidding. ''Mina olen Xavier, Xavier Leather,'' alustas poiss enda tutvustamisega. Tüdruk on ise ka nunnu, kui aus olla.

"Aislinn," tutvustas tüdruk ennast ja naeratas. Tüdruk võttis ka lonksu enda kohvist, tuju läks kohe poole paremaks, seda imehead jooki juues. "Käid sa tihti siin?" küsis Aislinn hetke pärast ja uuris poisi siniseid silmi, ilusad, talle meeldisid.

''Jah, kodu lähedal kohe,'' ütles poiss muigega. Sinised silmad on tõesti ilusad. Oled sa näinud poissi naermas? Naeratus sobib nende siniste silmadega. Aislinni stiil meeldis poisile just kõige rohkem. Selline swagger. Yo!

Swagger jagger. "Sa meeldid mulle," lausus Aislinn ja vaatas maha, piinlik värk, aga saladust sellest tegema ei pidanud, nagunii tuleks kunagi välja. Tüdruk vaatas aknast välja, praegu polnud õige hetk poisile otsa vaadata, vaatame, mida ta selle peale ütleb ja siis vaatame uuesti neid siniseid silmi.

You should get some of your own. ''Äkki meeldid sina ka mulle,'' ütles poiss naeratades ning talle silma vaadates. Punastama poiss veel ei hakanud. Pärast talle otsa vaatamist võttis poiss veel lonksu oma kohvist.

"Äkki? Ma olen täiesti kindel, et meeldingi," lausus Aislinn ja naeratas, poistel oli lihtsalt selline mõju talle, alati oli nii olnud. Tüdruk jõi veel natuke oma käes olevat jooki, see hakkas vaikselt külmenema.

''Meeldidki,'' pomises poiss naeratavalt ja jõi oma kohvi. Temas oli kõik - you got that swag, you got that attitude. Jah, tõsine tõde, kuid Xavierile meeldis Aislinn. Ja mitte vähe.

"Sa oled armas," lausus Aislinn naeratades, "ja sul on armsad silmad." Tüdruk jõi veel oma kohvi, isegi külmana maitsev, tegelikult polnud nad Xavieriga väga kaua rääkinud, tüdrukul olid lihtsalt külmad käed. "Kuhu sa edasi kavatsed minna?" küsis Aislinn siis, tal ei olnud tänane päev tegemisi täis, väga palju vaba aega, linnaekskursioonil oli ta eile käinud.

''Ei,'' tunnistas poiss. Muidugi on ta armas. ''Sina oled armsam.'' Jah. Mhm. Armastus esimesest silmapilgust. ''Kas sul endal on midagi plaanis?''

"Ei ole, ma keskendusin kohvile," ütles Aislinn ja vaatas topsi oma käes. "Räägi mulle midagi endast, ma olen täielikus teadmatuses," lisas tüdruk siis ja vaatas poisile otsa, kõik oli tõsi, ta teadis ainult poisi nime ja seda, et talle meeldib kohvi.

''Ma olen pool hispaanlane ja pool ameeriklane. Ma sündisin A Coruña, Hispaanias. Ma olin õnnetus või nii, nagu mind polnud plaanitud,'' ütles poiss ning võttis lonksu oma kohvist, ''Mul oli ka õde, Lucía. Me mõlemad veetsime aegu lastekodudes, kuni mind adopteeriti. Oma õest ma ei tea mitte midagi, ta on mul kadunud õeke.'' Xavier ei tahtnud emotsionaalseks hakkata, eriti veel tüdruku ees. ''Enne kui mind adopteeriti oli mu perekonnanimi Lorcano. Nüüd, kuis mind adopteeriti olen ma Leather. Palju parem perekonnanimi.''

Dramaatiline värk. "Sulle meeldivad su vanemad?" küsis Aislinn selle jutu peale, filmides oli tihti nii, et need kasuvanemad on kõige hullemad maa peal. Ta polnud päriselus selle lastekodu värgiga nii hästi kursis.

Kasuvanemad ja hullud? ''Sa mõtled vanem. Minu kasuema on kõige parem,'' ütles poiss muigega. Kasuema on jah, tore, kõige toredam kui olla saab. Poisi jaoks on täielikult vastupidi, siis. Bioloogilised vanemad olid tal kõige hullemad.

"No siis on tore ju," naeratas Aislinn, tore kui inimesed oma vanematega hästi läbi saavad. Tegelikult ei saaks öelda, et tema oma vanemaid ei armastaks janii, aga lihtsalt ta oli alles 18 ja siis, kui su vanemad on sinust 20 aastat vanemad tuleb eriarvamusi ette.

''Tore on ka see, et meil on emaga kuus aastat vahet,'' ütles poiss muigega. Muiata on lahe, onju. Xavieri kohvi oli varsti otsas, mingi paar sõõmu oli veel.

"Kuus aastat?! Mingi päris mõnus," kadestas Aislinn. "Vana sa üldse oled?" küsis tüdruk siis ja jõi oma kohvi.

''19,'' ütles poiss. Ta oli enda kohvi ära lõpetanud. Ah, kui hea see oli. Xavier käis kähku prügikasto juures ära. Jah, kadestus on suur.

"25.." pomises Aislinn, see on alles ema. Põhimõtteliselt võiks ta ju õde olla, Aislinni enda õde on temast kuus aastat noorem, 12, tundub nagu suurem vanusevahe, võimis.

''Täpselt,'' ütles poiss muigega. Mataga on korras. Samas väga raske tehe. Õde võiks olla ka, aga sobib emana ka. ''Ma tean, et see on suhteliselt imelik.''

"Tegelikult ei ole see väga imelik, arvestades seda, et sa lapsendatud oled, kui mina oleks, siis ma tahaks endale ka vanemat, kes võiks samal mu sõber olla, see oleks jumala lahe," naeratas Aislinn.

''See on väga lahe,'' nõustus poiss. On küll. Emaga käivad vähemalt üks korda kuus Disneylandis. See on nüüd üks Leatherite kodusi. Paljud inimesed kaasa arvatud mõned Xavieri sõbrad on kaded.

"Mis teed oma emaga, nagu vabal ajal? Ma kujutan, et te veedate palju aega koos?" küsis Aislinn. Tüdruk oli kohutavalt kade.

Noh, ega me küik oleme vahepeal kadedad. ''Veedame jah. Disneylandis käime, veepargis jms,'' ütles poiss. Mhjahm.